Standard | Värv | Tervis
Lapi Porokoer
Lapi porokoer pärineb eelajaloolistest arktilistest püstkõrvadega koertest, keda leidus Skandinaavia põhjapoolsetes piirkondades, kus pool-nomaadliku eluviisiga saamid kasutasid neid põhjapõtrade karjatamiseks.
.jpg)
Pole täpselt teada kui vana see tõug on, aga DNA uuringud on näidanud, et tõug on arenenud eelajaloolistest koertest, kes elasid Lapimaa aladel mitmeid aastatuhandeid tagasi. Mitokondriaalse DNA subklaad d1 on leitud aintult Põhja Skandinaavias ja on pärast koerte kodustamist toimunud hundi ja koera hübriidi tagajärg. Subklaad d1 on 480-3000 aastat vana ja teda on leitud kõigis Skandinaavia põhjamaistes koertes (lapi porokoer, soome lapikoer, rootsi lapikoer, jämtlandi koer, norra põdrakoer, hälleforsi koer).
Esimesed kirjalikud teated põhjapõtru karjatavast koerast on pärit 1674 aastal ilmunud raamatust Lapponia. Esimesed teated põhjapõtrade pidamisest jäävad aga 1500-1600 aastatesse. Lapi porokoera tõu algupära üle käib siiani vaidlus, kuna porokoer oma välimuselt spitsi tüüpi eriti ei meenuta.
.jpg)
.jpg)
.jpg)
Koerte välimik varieerus suuresti ja koosnes kohalikku päritolu karjakoera tüübist. 1930 aastatel prooviti alustada porokoera aretusega aga enamus koeri sai Teise Maailmasõja ajal ja pärast seda levinud koerte katku tõttu otsa. Soomlased-rootslased alustasid tõu taastamist, kasutades lisaks ka koeri Norrast ja Rootisist ning said samuti tulemuseks erinevat tüüpi koeri. Alates 1959 aastast tegi Soome Kennelliit retki maapiirkondadesse, et kaardistada kohalikke porokoeri ja leidis Elli ja Matti Jomppase koerad Menesjärvelt. Ühes pesakonnas võis sündida nii lühi- kui pikakarvalisi koeri. Kujunes välja "menesjärve" tüüpi koer, kes oli lühikarvaline ja "neljasilmaline" - musta põhvärviga koer, kellel olid pruunid märgised kulmudel, koonul, rinnakul ja käppadel. Teist tüüpi "kukonharju" koerad olid pikakarvalised. Korrapärase aretusega alustatigi alles 1950 aastatel, mil koguti rohkem koeri ja kasutati vastavalt kahele loodud tüübile.
1968 aastal võitis Helsinki näitusel parima koera (BIS) tiitli lapi porokoer Menes-Lappi.
Menes-Lappi Helsinki näitusel.
Soome kennelliit kaardistas ka koeri Sodankylä, Kittilä, Inari, Enontekiö, Muonio ja Utsjoe piirkondades ja 1966 aastal koostati porokoera tõustandard.
20 aastat varem, 1946 aastal, oli teine Soome kennel ühing, Soome Kennelklubi, juba kinnitanud tõustandardi lapi karjakoerale. See standard kirjeldas "kukonharju" tüüpi koeri, eeskujuks tundra tüüpi suure luustikuga porokoer, kelle esivanemad aga ei olnud pärit Lapimaal karjas töötavatest koertest. 1962 aastal Soome Kennelklubi ja Soome Kennelliit ühinesid ja menesjäve ja kukonharju koerad pandi ühte registrisse lapi karjakoertena.
1966 aastal jagati koerad jälle erinevateks tõugudeks vastavalt neile kahele erinevale tüübile ja tõustandardid registreeriti Soome kennelliidus. Kukonharju koeratüübi tõu nimeks sai lapikoer ja menesjärve tüübi nimeks lapi porokoer. 1970 aastatel sündinud pikakarvalised porokoera kutsikad ja tõugu võetud täiskasvanud koerad registreeriti aga Soome kennelliidus soome lapikoertena.
Lapi porokoeral on avatud tõuraamat. Aastatel 1996-2013 on tõugu võetud üle 40 koera.
Lapi porokoera iseloom ja omadused
Lapi porokoer on rahuliku loomuga, hea õppimisvõimega, töötahteline, energiline ja kergesti haukuma hakkav koer. See tõug on sõbraliku ja heatahtliku loomuga ning võõraste suhtes ükskõikne. Lapi porokoer sobib hästi ka perekoeraks, sest tema rahulik ja tasakaalukas loomus lubab hästi väikelapsi tolereerida. Ta vajab palju liikumist ja tegelemist, sest tegu on koeraga, kelle töö on karjatamine. See tõug võib elada välistingimustes. Samas ei sobi lapi porokoer üksi õue elama, karjakoerale omaselt vajab ta inimesega tihedat koostööd ja soovib olla kogu aeg oma peremehe juures.
See tõug on üsna isepäine ja tal on suurem ruumivajadus liikumiseks kui tavaliselt lamba- ja karjakoera tõugudel. Seepärast vajab porokoer piisavalt pikki jalutuskäike ja/või suurt koduhoovi.
Lapi porokoer kasutab karjatamisel haukumist. Enamus koertel on kaasasündinud hea karjatamisinstinkt ja seetõttu täidavad nad oma otstarvet. Nad suudavad pikki vahemaid läbida ja tulevad edukalt toime ka raskel maastikul liikudes. Põhjapõdra karjas on tööl umbkaudu 150 koera (2014. a andmed)
Foto © Mitra Kaltiokumpu
Lapi porokoeral on säilinud ka väga hea jahiinstinkt tänu sellele, et jahil käimine oli nende põhitöö enne kui selleks sai põhjapõdra karjatamine. Sadu aastaid tagasi, kui tekkisid suured põhjapõdra talud, tekkis vajadus koera järele, kes aitaks karja kokku koguda ja ühest kohast teise liigutada ning saaks sellega hakkama kõvas külmas. Koer pidi olema koostööaldis, südikas, tagasihoidlik ja samal ajal ka karm.
Tänu jahiinstinktile tuleb metsas koera lahtiselt jalutades olla hoolikas ja panna erilist rõhku kuulekuse õpetamisele.
Lapi porokoer on ka hea valvekoer. Tal on loomulik kalduvus jälgida ümbrust ja tänu tõu omadusele, kergelt haukuma hakata, teavitab kahtlastest olukordadest koheselt.
Tänapäeval on lapi porokoer hea harrastuskoer. Temaga harrastatakse koeraspordialasid, rallikuulekust, agilityt, jälge, ninatööd jne.
Lapi porokoera välimik
Lapi porokoer on keskmist kasvu koer, emaste turjakõrgus jääb vahemikku 43-49cm ja isastel 48-54cm. Kere pikkus on pikem kui turjakõrgus. Karv on sirge keskmise pikkusega või pikem ja karm. Pealiskarva all on pehme ja tihe alusvill, mis külmades oludes hoiab hästi sooja. Karvkatte lubatud värvid on pruunid, hallid ja mustad toonid erinevates varjundites. Tihti on peas, käppadel ja kõhu all heledamad pruunid või hallid märgised. Valged märgised peas, kaelal ja käppadel on lubatud. Alusvill on musta, pruuni või hallikat tooni.
Vaata lapi porokoerte värvide kohta SIIT!
Lapi porokoera tervis
Tegemist on üsna terve ja elujõulise koeratõuga. Levinumad pärilikud haigused on puusa- ja küünarliigese düsplaasia, silmahaigused (katarakt, PRA ja RD) ja epilepsia. Enne aretuses kasutamist tehakse Soomes koertele silma pilulambi uuring, mida korratakse iga kahe aasta tagant. Samuti tehakse röntgenuuring puusa- ja küünarliigeste kontrollimiseks ja arvestatakse tulemusi A, B, C ja 0, 1. Vabatahtlikult uuritakse koerte põlvesid ja tehakse prcd-PRA geenitesti. (Loe tervise kohta edasi SIIT!)
Lapi porokoera leidub peale tõu kodumaa Soome (kus sünnib keskeltläbi 250 kutsikat aastas), ka Rootsis (populatsioon on 700 isendi ringis), Norras, Taanis, Austrias ja Hollandis. Eestisse on tõug toodud suhteliselt hiljuti ja hetkel elab siin üle 10 isendi.
Tõurühm: 5 - alarühm 3 Põhjamaised valve- ja karjakoerad Suurus: keskmine (43-54cm) Kaal: 15-25 kg Keskmine eluiga: 10-15 aastat Tõu päritolu: Soome 1500-1600 aastatel Algupärane otstarve: põhjapõtrade karjatamine Aktiivsus: keskmine kuni kõrge, sobib koeraspordi aladega tegelemine, karjatamine Valveinstinkt: keskmine kuni kõrge, valvab ja teavitab haukudes Lastesõbralikkus: väga hea, sobib perekoeraks oma tasakaaluka loomu poolest Karvahooldus: lihtne, vajadusel pesemine ja läbi harjamine |
Kasutatud:
