Ajalugu | Iseloom | Standard | Värv | Tervis | Aretusest | Eesti Statistika
AUSTRAALIA KARJAKOERA ISELOOM
Austraalia karjakoer (ingl k Australian Cattle Dog ehk lühendatult ACD) on töökoer, kes on aretatud nii poolmetsiku veisekarja ajamiseks Austraalia karmides oludes ja suurtel maa-aladel kui oma pererahva vara kaitseks.
ACD tööstiil on jõuline, kuid samas vaikne - nimelt näksavad nad veiseid kandadest, et loomi liikvele sundida. Vaikne juurdehiilimine ning hammustamine põhjustab veisekarjale märksa vähem stressi kui haukuv-lärmav ning edasi-tagasi tormav koer. ACD turjakõrgus (43-51 cm) võimaldab koeral veist hammustada just õigesse kohta - kandadesse, ning teha seda kiiresti, heites seejärel koheselt maha lapikuks, et veise sõrahoop teda tabada ei jõuaks.
ELLA "Cruela Kazari Toyo-Ken" Jaani talus karjatamas. Foto: Marelii Pirsi |
Austraalia karjakoerad on julged ja iseseisvad karjaajajad ning nende enesekindlust toetab osav lõugade kasutamine. ACDd saab edukalt õpetada karjatama ka lambaid, kodulinde, sigu, hobuseid ja teisi (kodu)loomi. Silmas tuleb pidada, et lammaste peale õpetatud koer ei pruugi siiski hiljem enam nii hiilgavalt veiseid ajada ning vastupidi. Lammastele õpetades tuleks koeralt nõuda suuremat distantsi karja vahel ning piirata tema hammaste kasutamist. Peab arvestama, et ACD, kelle töövõimeid on selliselt kahandatud, ei pruugi tulevikus suuremate ja julgemate loomade vastu enam piisavalt enesekindel olla. Samuti tuleb arvestada, et üldjuhul võib ACD lammaste jaoks olla siiski veidi liiga „julm“ ning näksamine võib lamba naha rikkuda.
Osa ACD karjatamisinstinktist tuleneb ka tema suurest saagiinstinktist pidada jahti väikeloomadele. See tõug reageerib nii lindude kui oravate, kasside ja teiste pisemate loomade peale. Enamik karjakoeri saab teiste liikidega siiski suurepäraselt läbi juhul, kui neid on selliselt kasvatatud. Kuigi ACDd lepivad oma pere teiste koertega, ei maksa eeldada, et täiskasvanud karjakoer suhtuks sõbralikult kõikidesse tema jaoks võõrastesse koertesse.
Ella pere kõige pisemaga. |
Instinkt näksata tähendab muuhulgas sedagi, et see tõug on väga "suuline". Nad "degusteerivad" peaaegu igat asja ning armastavad väga närida, eriti kutsikaeas. Paljud näkitsevad ka oma peremehi õrnalt armastuse märgiks. Lisaks võib austraallane üritada „karjatada“ liikuvaid autosid, muruniidukeid, lapsevankreid, inimeste jalgu... Hilisemate ebameeldivuste ja õnnetuste vältimiseks ning eelkõige koera enda turvalisuse huvides tuleb koerale juba kutsikaeas selgeks teha, et inimene ning üldse tingimata kõik liikuvad objektid ei ole karjatamiseks. Seda asjaolu tuleb kindlasti arvestada, kui tahetakse võtta karjakoera lastega perre ning sel juhul tuleb kindlasti kutsikale õpetada, et väikseid inimesi ei tohi karjatada.
Töötamaks algupärastes tingimustes, peab karjakoer olema julge, kiire, nutikas ning samas ka sitke, jõuline ja erinevatest olukordadest kiiresti taastuv. Koeras ei tohiks olla mingit argust (kindlasti mitte inimeste kartust), iseloomu nõrkust ega närvilisust. Teisest küljest ei tohiks koer olla ükskõikne ega apaatne. Kuigi paljud karjakoerad on sõbralikud kõigiga, keda nad kohtavad, leidub ka selliseid isendeid, kes on kaitsvad oma pere ja territooriumi osas. Mõned koerad on kõikide uute asjade suhtes kahtlustavad, eriti kui tegemist on nende territooriumiga.
Kutsikaomanik peab silmas pidama, et erilist tähelepanu tuleb pöörata koera sotsialiseerimisele erinevate olukordadega juba noores eas. Kutsikat tuleb regulaarselt harjutada linnakära, bussisõidu ja teiste loomadega, võtta teda kaasa erinevatesse seltskondadesse ning uutesse kohtadesse. Samuti oleks soovitatav koeraga läbida vähemalt elementaarne sõnakuulelikkus- või kuulekuskoolitus, vastasel korral võib hilisem kooselu selle nutika ja võimuka tegelasega osutuda üpriski keerukaks. Karjakoerad armastavad pidevalt piire katsetada ning vajavad seetõttu äärmiselt meelekindlat ning leidlikku omanikku.
"Ella" Cruela Kazari Toyo-Ken ja "Greta" Inglisilm Greta Nuuskurnina. Foto: Ove Laars |
ACD ei ole mingil juhul laisa inimese tõug, kes otsib endale mugavat diivanikoera, ka ei pruugi see tõug sobida esimeseks koeraks. Karjakoer on väga aktiivne, ta vajab pikki jalutuskäike või muud kehalist koormust (nt agility, frisbee). Samas tuleb ACDle lisaks füüsilisele väsitamisele kindlasti pakkuda ka vaimset tegevust, olgu selleks siis trikkide õpetamine, sõnakuulelikkus, karjatamine vmt harrastus. Juhul, kui karjakoerale mitte võimaldada piisavalt füüsilist ja vaimset koormust, ei maksa imestada, kui igavlev koer otsib endale ise tegevust, nt vastab sellele omapoolse destruktiivse käitumisega ning kujundab ümber omaniku korteri, aia, jalanõud, auto...
Kuna karjakoerad loovad omanikuga väga tugeva sideme, ei sobi see tõug mingil juhul elama üksi, tähelepanuta ning tegevuseta tagahoovi ja ketti. Nad vajavad rahuloluks pidevat sidet peremehega ning üheskoos tegutsemist. Austraalia karjakoerad kiinduvad omanikku hirmuäratavalt tugevasti. Enamasti on omanik nende jaoks universumi kese, kelle kannul püsitakse sõna otseses mõttes väsimatult.
Pisikene Karjapeni Flint |
Austraalia karjakoertel on kõrge valulävining vankumatu usk oma surematusesse. Liites sellele suure energiataseme ja fokusseerituse, on tulemuseks koer, kes arvatavasti võib sattuda õnnetustesse ja seda mitte harva. ACDd on väga energilised ja ülimalt fokusseeritud koerad. Ükskõik, millega nad tegelevad, teevad nad seda innukalt. Kõik, mida nad ette võtavad, on ülimalt tähtis, vähemalt nende endi arust, ning alati teevad nad kõike sajaprotsendiliselt. ACD ei vaja pidevaid käsklusi ega suunamist, sest on paljuski isemõtlejad. Pigem ootab ACD selgitust, miks nad midagi peavad tegema kui, et tormavad seda käsku pimesi täitma. Korduvad käsklused muudavad nad igavlevaks, seega peaks treeningud olema vaheldusrikkad, et säilitada koera motivatsiooni.
Niisiis vajab ACD omanikuks aktiivset inimest, kes on liikuv, armastab pikki jalutuskäike, viitsib koeraga tegeleda ning teda koolitada. Koeraomanik peaks ühtlasi olema piisavalt kindlameelne ning tugeva iseloomuga, et suuta end vaimselt kehtestada ning mitte lasta koeral endale pähe istuda. Vastutasuks saab selline peremees endale truu ning jumaldavate silmadega „karvase kasvaja“, kes on alati valmis kõike kaasa tegema ning minema koos armastatud omanikuga kasvõi maailma lõppu.
Koostanud: Katrin Auser, Marge Martin, Leelet Kivioja
