Uudised

Austraalia karjakoer

Karjatamine

Galerii

KKK

Artiklid

Lingid

 

muki

 

 

AUSTRAALASED EESTIS.

LADA MEHIKAS, KENNEL KARJAPENI

Austraalia karjakoer – tõututvustus /kirjutatud augustis 2006, avaldatud kennelliidu häälekandjas KOER/

Need loomad ilmusid Eesti koeramaastikule alles kümmekond aastat tagasi. Esialgu võis neist üksikuid näha suurematel näitustel koos põhjanaabritest omanikega: Soome jõudis austraalia karjakoer juba aastal 1985.

Eestisse - Virumaale tallu - toodi esimene seda laadi elukas 1992.aastal, kuid see koer töötas ausasti karja- ja õuevalvurina ning pole näitustel nähtav olnud. Tänaseks on „Amanda“ juba parematel jahimaadel. Tema ainuke ametlik pesakond viidi tervenisti Soome. See-eest on külas mitmeid „Amanda“ ja kohalike penide armastuse vilju – sinaka kasukaga keskmist kasvu pisut liiga nutikaid loomi. Sagadi kandis tunti austraallast nägu- ja tegupidi juba siis, kui Tallinnas tõust veel midagi ei teatud.

1998.aastal tõi Katrin Auser Soomest Eestisse „Muumi“ ja „Ressu“. Sealt edasi on neid aina rohkem ja rohkem saanud. Tänaseks elab austraalia karjakoeri meil üle 80 (Soomes umbes 400). Soomet mainin kogu aeg seepärast, et valdav enamus Eesti karjakoertest on Soome juurtega ja omavahel kaugemalt või lähemalt sugulased. Sel suvel lisandus meie suurde suguvõssa „Eddie“ - pisike spermapank otse tõu emamaalt Austraaliast. Kas temast saab ka hea aretusisane, on veel vara öelda, kuigi vanemate tulemustele-testidele toetudes nimetaks teda paljulubavaks. Üks mõnus jämeda kondi ja kriimu koonuga karjakoeralikult riukalik tegelane on ta juba praegu.

Võiks ju rõõmustada austraallaste jõudsa juurdekasvu üle Eesti Vabariigis ja oodata aina uusi kutsikaid, arvestades, et meie koerad paljudelt Euroopa näitustelt häid ja veel paremaid kohti toovad. Parimatest täiskasvanutest on Cattlefarms Red Ragazzi inter- ja multitsempion, samuti suurepäraste tulemustega tema tütar Inglisilm Devil Red ja tütrepoeg Ribessita The Story of  Tomahawking Fred. Noorimatest tulid tänavu Karjapeni Caunis Balti ja Karjapeni Cena Euroopa junioride võitjaks. Kuid näitused on antud tõu jaoks vaid tühine pisiasi, karjakoera õnn seisab töös ja veelkord töös. Töö mõiste on muidugi väga laialdane. Nii nagu inimeste tegutsemisalad on viimaste aastakümnete jooksul kõvasti muutunud, on seda ka koerte omad. Tõsi, kompuutri taha karjakoeri veel ei lasta – mitte et nad seal hakkama ei saaks, vaid nad ei hooli pikast paigalpüsimisest. Koera töö all mõistame mis tahes ülesandeid, mis talle on pandud või mis austraallane ise endale on võtnud - viimasel juhul võib tekkida arvamuste lahkuminekuid tööandjaga.

See tegus loom vajab hästi sisustatud aega ja karja juhti, kelle poole oleks põhjust alt üles vaadata. Häda neile omanikele, kes austraallase omamisse piisava tõsidusega ei suhtu! Just õigete kutsikatahtjate leidmise raskus paneb selle koera aretamisele piirid peale. Veisekarja, mille ajamiseks tõug on aretatud, hoitakse Eestis rohem tarandikes ja farmerid pole seda koera enda jaoks veel avastanud. Üksikud, kes karjakoera tema põhitööl kasutavad, on tulemustega vägagi rahul. Austraallane võib ajada veel lambaid või mingeid teisi loomi - Ukrainas karjatavad meie koerte järglased näiteks veiseid ja sigu. Nad klapivad ka hobustega, kui on ratsudega lapsest peale koos olnud.

Austraallase kohta võid sa kuulda seinast seina arvamusi: parim koer, kes mul olnud on, taipab kõiki soove sõnadeta; ta on küll meile armas, aga teiste loomade ega inimestega ei saa kokku lasta, kohe läheb kallale; ta armastab nii kohutavalt lapsi, kõik ümbruskonna mudilased käivad temaga mängimas; ta kraabib üles kõik peenrad ja järab katki aialipid, ka traat-aed ei pea teda üldse jne.

Võib-olla on nii erinevate iseloomustuste taustaks asjaolu, et ACD (australian cattle dog) on aretatud metsikust koerast dingost, austraallaste rahvuskoerast. Erinevate allikate väitel jõudsid dingo-laadsed koerad „rohelisele“ mandrile juba 5000 aastat tagasi ja kogu see aeg on nad paljunenud ja arenenud vastavalt looduslikule valikule. Seega on dingod eriti kergelt kohanevad, õpivõimelised ja terava mõistusega loomad. Kuna tõu saamisloos oli ka veel teine pool – kolli – on ACDdel tugev kohusetunne ja töötahe. Nüüd sõltub kasvatajast ja omanikust, kas peale jääb karjakoera metsik või kodune pool.

Austraalia karjakoera teadlik aretustegevus algas paarsada aastat tagasi, kui lühikarvalised kolli-eellased koos suurte loomakarjadega Suur-Britanniast Austraaliasse reisisid. Euroopa koerte tervis ei pidanud aga rasketes tingimustes vastu ja kohaliku tõu aretuseks kasutati kohalikku looma dingot.  Karjakoerale on ilmselt lisatud veel seda-teist: erinevad aretajad kipuvad küll erinevaid lisandeid vaidlustama. Senini on arvestatud algselt blue heeleriks kutsutud koera aretuslooks Kaleski kirjutatud aretuspäevikut (kollile-dingole olevat lisatud veel kelpit, dalmaatslast, bullterjerit). Teise aretaja Halli perekonna kroonika väidab, et tänapäevase karjakoera eelkäija hall`s heeler pärineb dingost ja Suur-Britannia karjaajaja-koerast ning muid tõuge pole kasutatud.

Esialgne tõustandard pandi paberile 1903.aastal Austraalia Lamba- ja Karjakoerte klubi liikmete poolt. FCI tunnustas austraallasi 18.11.1985, praeguseks kehtiv tõukirjeldus on pärit 15.septembrist 1989.aastast. Nagu 100 aastat tagasi, sünnivad ka täna väikesed karjakoera kutsikad valgetena: ehk siiski pisut dalmaatslast? Näha on vaid mustjad laigud peas, juhul, kui neid on – märgised pole kohustuslikud. Alles pärast silmade avanemist võid öelda, mis värvi kutsikaga on tegemist: siniste kutsikate karv muutub siis helesiniseks nagu muinasjututegelasel „Taevakarva kutsus“, punased hakkavad aga omandama roosakat varjundit. Hiljem lisanduvad sinistele isenditele parkpruunid märgised rinnal, käppadel, näos (või ka ei lisandu - need koerad meenutavad siis kriimsilma). Tegelikult on mõlemil värvivariandil ka laiendid: tähniline ja laiguline. Laigulised, eriti punaselaigulised, on üsna harva esinevad, seda enam  näitustel soositavad ja tõepoolest väga ilusad. Tähnid ja laigud on valged, punasel koeral on lubatud ka üksikud punased laigud tähnilisel kerel, sinise koera kerel mustad laigud lubatud pole (diskrimineerimine!). Värvist veel niipalju, et silmad peavad olema tumepruunid, ninapeegel ja küüned mustad.

ACDd kuuluvad FCI 1.rühma 2.alarühma koos teiste karjakoertega. Üldmulje kompaktne, jõuline, vastupidav, liigne robustsus ja haprus on vead. Iseloomulikud on lihaselised põsed ja jõulised lõualuud („milleks sulle nii laiad lõuad, koerakene?“ – „eks ikka selleks, et pulli kiiremini kannast naksata, lapsukene!“), tugev lihaseline kael, sügav rinnakorv ja ümarad, lühikeste varvastega nn kassikäpad. Tähtsaim osa liikumisel on terviklikkus ning võime kiireteks ja järskudeks pööreteks – austraallased pidid veiste vahel hüpeldes olema võimelised kiirelt suunda muutma, seda eelkõige oma elu säästmiseks.

Karjakoerte omadus mitte lubada võõraid endale meetrist lähemale ongi pärit ohtlikest situatsioonimängudest veiste sõrgade ja sarvede vahel. Ei maksa siis  solvuda, kui austraallase omanik näiteks sõbralikku labradori oma koerale ligi ja nuusutama ei luba: paremal juhul lõpeb asi lihtsalt kiire naksamisega, halvemal juhul lõhkiste mokkadega. Spetsialistid väidavad, et selline käitumine on tõule omane ja loomulik. Suur viga on allumatus juhile, aga kui sõbrustaja tuleb selja tagant ja juht ei pane teda tähelegi! Niisiis – karjakoera puhul on rünnak normaalne, kuid rünnaku jätkumine pärast keelavat käsku ebanormaalne ja lubamatu ning näituse puhul lõpeb ringist väljaheitmisega.

Kõige arvukamalt esineb ACDsid muidugi Austraalias ja Uus-Meremaal. Neis riikides kuulub karjakoer iga maa-majapidamise juurde: öösel valvab maja, hommikul ajab karja lüpsile, siis lõbustab lapsi või läheb koos peremehega naabritele külla, kõplab aiamaa ära ja jälle lehmad lüpsile... Muidugi on Austraalias ka selliseid karjakoeri, kes käivad mööda näitusi ja võistlusi. Ideaalne karjakoer jõuabki kahe lüpsi vahel kiirelt näituselt läbi lipata. Ennem korraks niiske lapiga maanteetolm kasukalt maha, et kohtunik käsi ei määriks, sest tuldud sai ju mootorrattal peremehe ees sadulas istudes!

Ameerikas ja Kanadas pidavat olema arvukad karjakoerte kogukonnad põhiliselt  farmide juures. Aga on ka inimesi, kes suurest karjakoera-armastusest omale spetsiaalse loomakarja soetanud. Jutud, nagu oleks ACD lammaste või teiste loomade jaoks liig äkiline, ei pea paika. Esiteks: ka Austraalias kasutatakse seda tõugu vajadusel lammaste ajamiseks (meile kolinud „Eddie“ ema töötab samuti lambakarjas). Teiseks: austraallased on nii kergelt kohanevad ja õpivõimelised, et harjuvad ümber mis-tahes loomi vajaliku hellusega hooldama (on konkreetseid näiteid merisigadest ja muudest pisilemmikutest). Siiski ei maksa eufooriasse sattuda ja arvata, et teie koer armastab nüüd kõiki maailma närilisi! Ameerika ACDde klubi koduleht hoiatab omanikke just selle eest, et koer kipub olema liig kiire otsustamisega jahimees ja noorest peast ründama võrdse ägedusega nii oravat kui veoautot.

Kõigi kolme mandri – Austraalia, Euroopa ja Ameerika austraalia karjakoerad on vastavalt kasutusaladele ja rahva loomule pisut erinevad nii välimuses kui iseloomus. Euroopas on neid koeri liiga vähe karja juures ja kahjuks juba välja kujunemas nn näituseliinid. Austraallastest kasvatajate-kohtunike arvates pole suund soovitav (kuigi välimuselt Soome-Eesti kogukonda kiideti), kannatama hakkab koera liikuvus ja hiljem ka iseloom. Ohtlik on asjaolu, et „töötud“ karjakoerad kalduvad tüsenemisele, seda ka emamaal, eriti aga Euroopas. Siin lööb välja taas metsik dingo – kui on, siis söö, äkki läheb hiljem vaja! Kui energiakulu on krooniliselt väike, tekibki ebameeldiv rasvapolster, mis hakkab segama tõule iseloomulikku võimet kiireteks ja järskudeks liigutusteks, mis omakorda jälle vähendab energiakulu – nõiaring! Olen selle teema omandanud, sest ka minu vanim austraallane meenutab aeg-ajalt teatud armastatud vorstitoodet...

Loodan, et olen teid oma jutuga piisavalt hirmutanud (jätsin teadlikult välja tavalise osa määritud vaipadest, näritud kingadest jms). Kui teis aga tõusis huvi ACDde vastu, siis – teretulemast „klubisse“. Võttes oma elamisse karjakoera, võite saada ingli või saatana. Ja kõige toredam on see, et tagajärg sõltub vaid teist endist! Tagasiteed ei ole! Või on see siis väga kurb ja ebameeldiv –  meil saadeti üks karjakoer parematele jahimaadele, sest ta muutus pererahvale tõeliselt ohtlikuks, Soomes on neid juhtumeid mitmeid; Ameerikas on hüljatud ACDde päästmise ja ümberkasvatamise vabatahtlike klubi jne. Samas ka meie kennelites Inglisilm, Teravsilm, Karjapeni ja Koerustükk (ahh! kui ilusad eestikeelsed nimed!) elab korraga mitmeid karjakoeri – iseloomude (nii koerte kui inimeste) sobivuse korral on see täiesti võimalik...või siis tuleb leppida aeg-ajalt mõningase eralda(du)misega.

Austraalia karjakoerte Eesti kogukonna tegemistest saab aimu interneti lemmikloomaleheküljelt lemmik.ee – austraalia karjakoerte klubi - kus aktiivsemad koeraomanikud on ka välja toonud oma lemmikute ja iseendi andmed. Võtke julgelt ühendust!

 

EKLLKETEAKT