Uudised

Austraalia karjakoer

Karjatamine

Galerii

KKK

Artiklid

Lingid

 

muki

 

 

Karjatamine austraalia karjakoeraga

Sisupunktid:

Vali karjakoer instinkti ja tööomaduste järgi

Autraalia karjakoertel on tugev karjatamisinstinkt. Tõug on säilinud üle maailma ühtse liinina, olles sobilikud nii näitustel käimiseks, karjaaedikus töötamiseks kui ka koeraspordi harrastamiseks perelemmikuna. Juba 8-nädalaseid kutsikaid on võimalik testida karjatamisinstinkti osas enne kui nad lahkuvad kasvataja juurest oma uutesse kodudesse. Instinkti testimise tulemusena saab uus omanik valida just enda otstarbeks sobivaima kutsika.

Austraalia karjakoertel on loomupärane viis sundida kari liikvele looma vaikselt ja kergelt kannast näksates (heeling ingl. k) ning kõik kutsikad reeglina näitavad seda käitumist kohe alguses. Leidub ka kutsikaid, kes algusest peale töötavad silmaga, laskudes esijalgadest madalamale ning intensiivselt karjatatavat jõllitades. Ning leidub kutsikaid, kes kohe alguses jooksevad karjatatava looma ette ja peatavad nende liikumise (heading ingl. k). Samuti leidub kutsikaid, kes töötavad kaugemalt, hoides suuremat vahemaad kariloomaga.

Varajane ja pidev kutsika tutvustamine karjaga

kutsikas

Oluline on juba 2-kuust kutsikat harjutada tema töökeskkonnaga ning viia pisike karjakoer tarastatud karja juurde, kus ta saab ohutult tara taga loomadega harjuda. Kindlasti tuleks kutsikale kohe selgeks teha, et kodulinnud tuleb rahule jätta ning need pole tagaajamiseks. Samuti tuleb noorele karjakoerale keelata hobuste karjatamist, sest see võib koerale kurvalt lõppeda, kuna hobused ei salli jõulist näksavat ajamist.

Kutsikale tuleks kindlasti õpetada rahunemist, et ta suurena oskaks pärast kiireid ja adrenaliini pumpavaid sooritusi kohe käskluse peale rahuneda. Kutsikale õpetatakse rahunemist nõnda, et temaga mängitakse ja aetakse ta mõõdukalt pöördesse. Selle mängu ajal võib kasutata juba vilekäsklust “Svit-svit”. Mõne hetke möödumisel mäng lõpetatakse ja kutsikas keeratakse õrnalt külili või selili ning silitatakse teda kõhu või rinna alt ja hoitakse sellises poosis kuni kutsikas enam ei vingerda ja rahuneb liikumatuks. Nüüd võib juurde öelda ka rahulikult “tasa” või “rahu” vms rahustava ja aeglustava käskluse, mida hiljem karjas kasutada saab.

Rahuliku töö nõudmine ja õpetamine algusest peale

Edasises õpetamise protsessis viiakse karjakoer aedikusse karja juurde alguses ainult koos pika rihmaga. Koeralt nõutakse rahulikku, aga keskendunud tööd. Esimeseks lihtsaks harjutuseks on aeglaselt liikumine karja suunas “Aja” käsklusega koos peatustega, mil koerajuht nõuab käsuga “Oota” koeralt peatumist. Koer võib seista, istuda või lamada, aga ta ei tohi liikuda edasi. Kui koeral on raskusi rahunemisega, peaks koeralt nõudma ootamise ajal lamamist. Selline kehahoid soodustab koera kiiremat rahunemist.

Edasi harjutatakse juba koera enda juurde tagasi kutsumist, liikudes karja suunas ja karja liikuma sundides ning siis koera käsklusega enda juurde tagasi kutsudes. Mõlema harjutuse puhul on hea kasutada pikka rihma juhuks, kui koer ei taha kohe kuuletuda, vaid püüab instinktist lähtuvalt edasi ja aina intensiivsemalt ajada.  Pikka rihma tuleb kasutada seni, kuni koeral on selged käsklused “Oota” ja “Siia”.

Pikka rihma kasutatakse juhuks, kui koer käsklusele ei allu. Siis on võimalik teda hädajuhul rihmast pidurdada ja sundida ootama või tagasi tulema. Kindlasti ei tohi rihm olla pinges kogu aeg karja ajades! Rihm peab olema lõtv ja kui koerale antakse käsklus “Oota” ning korratakse käsklust intensiivsema tooniga mitu korda ja koer ei allu, vaid rahulikult liigub edasi, siis kasutatakse intensiivse hääega “Oota” käskluse juurde ka teravaid ja jõulisid tõmbeid rihmaga. Oluline on, et rihmast korrigeerimine ei oleks treeningutel valdav. Kui koer häälkäsklusele ei taha enam reageerida, vaid ootab kuni rihmast sakutatakse, tuleb treeningutel pidada suuremat vahemaad karjaga, et koera instinkt madalamana hoida. Alles siis kui koer ilusti häälkäsklustele allub, võib teha treeningsituatsiooni raskemaks ja lasta koer töötama karjale lähemale.

Koeri, kes liigset agarust näitavad ja oma instinkti kontrollida ei suuda ning sööstavad rihmaotsas järsku rahulikult liikuva karja suunas, takistatakse ka pika karjase kepiga – tänapäeval kerge ja piisavalt pikk plastikust kepp. Selleks tuleb kasutada abilist, kes liigub koera kõrval ning kui koerajuht tagant annab käskluse ja koer ei kuuletu, saab abiline vihiseva kepiga koera nina ees korduvalt maha lüüa.

Erinevad käsklused, millal neid kasutada ja nende koolitamise meetodid

Veistega karjatamisel on vaja harjutada koera kuulama tagant tulevaid käsklusi, sest veiseid karjatades on karjane alati tagapool kui koer. Samas peab meeles hoidma, et koer ei harjuks tagasi vaatama, vaid hoiaks veisekarjal kogu aeg silma peal. Käsklusi antakse erinevate toonidega. “Aja” käsklust tuleb öelda rahulikult ja toetavalt/õrnalt, “Siia” ja  “Kaugemale” käsklus meelitava ja heleda häälega. “Oota” käsklus peab olema konkreetne ja jõuline, samuti nagu “Maha” käsklus. “Maha” käsklust tuleks kasutada sel juhul, kui kariloom suunab oma pea koera suunas ja hakkab talle peale tulema ning ründama. Siis peab koer jääma paigale ja ei tohi taganeda. Ta võib ka seista või istuda, kuid lamamine on parem, sest siis on koer psühholoogiliselt sellises poosis, et tal on raskem taganeda.

Enasmasti lõpevad sellised karilooma jõuvõtted ainult silmsidemega ning loom annab alla. Kui koeral on treeningprotsessis juba palju kogemusi, kus ta karilooma on nö “võitnud”  ning enesekindlus on tõusnud ja rahulik töötempo saavutatud, võib juhtudel kui kariloom ei allu koera silmsidemele, lasta koeral looma suunas edasi liikuda “Aja” käsklusega ning lasta koeral näksata looma ninast ja sundida teda suunda muutma karja suunas tagasi. Kohe kui koer on saanud oma jõudu rakendada, tuleb ta rahustada “Tasa” või “Oota” käsklusega.

Ka tasub meeles pidada karjatamise puhul, et käsklusi peaks andma pidevalt neid korrates ning tõstes häält ja nõudlikkuse tooni. “Ei” käsklus peab olema järsk ja kõva koleda häälega ning seda kasutatakse ainult siis kui koer põhjendamatult liiga jõuliselt rünnates ajama hakkab. Koera korrale kutsumiseks ja pidurdamiseks võib kasutada ka karjase kepi nina ees maha löömist abilise poolt koos koerajuhi “Ei” käsklusega tagantpoolt. Kasutakse ka muid mõjutusvahendeid koera pidurdamiseks. Eriti jõulistele koertele sobib pikk piits, mida saab plaksuga nina ees maha lüüa, samas pehmemale koerale sobib suur rätik, mida järsku talle nina ette lahti lüüa. Võib ka kasutada kummiku loopimist matsuga nina ette jms ootamatut.

Rihmast korrigeerimisel peab olema ettevaatlik, et karjatamisinstinkti liialt ei õhutata, sest lisa ärriti ja pikaajaline pinge koera kaelale, paneb koera hoopis rohkem põlema ja isu karjani jõuda võib suureneda. Seetõttu kasutatakse rihmast jõnksutamist, mitte pikaajalist rihmast tõmbamist ja rihma pinges hoidmist.

Koerale õpetatakse ka suunavaid käsklusi – vasakule ja paremale. Need käsklused peaksid olema pehmelt ja õrnalt/toetavalt öeldud. Eestikeelse “Vasak” asemel sobiks pehmemalt kõlav “Vasem” ja “Parem”. Võib kasutada ka ingliskeelseid levinud karjatamiskäsklusi “Away” (paremale) ja “Come by” (vasakule). Neid käsklusi õpetatakse ka käemärkidega ning suunava liikumisega. Kasutatakse ka karjase kepiga  vastassuunas maha või õhku löömist, et teha koerale soovimatu suund ebameeldivamaks, kuid austraalia karjakoera puhul peab vaatama ette, et sellist ärritit tal pikalt nina ees ei hoia, sest karjakoera instinkt jõule jõuga vastata, paneb koera lihtsalt õhus pidevalt vihiseva kepi suunas näksama, mitte selle eest ära liikuma. Sobivam on paar-kolm konkreetset kepi matsu maha.

Kõiki neid käsklusi tuleb pisikesele kutsikale alguses ilma karjata õpetada, selleks et tal ja koerajuhil oleks hiljem karjal silma peal hoides, neid lihtsam täita.

Koertele saab õpetada ka vilekäsklusi, lisades need häälkäskluste juurde. On olemas spetsiaalseid karjase vilesid, mis töötavad nii, et ei pea muretsema sülje sattumise pärast vilesse ja nii selle hääle kadumisse. Erinevatel kontinentidel on aegade jooksul välja kujunenud universaalsed vilekäsklused, mis soodustavad koera neid paremini järgima.

Mõned näited:

Erinevused lammaste, lehmade ja veistega karjatamisel

Austraalia karjakoerad ei vaja reeglina suurt “sütitamist” ja instinkt kariloomadele järgneda ning neid koos hoida, lööb välja suurema vahemaa tagant karjaga. Silmas peab hoopis pidama seda, et austraalia karjakoera tuleks hoida rahulikus töötamises ning pidurdada koera kohe, kui tempo suureneb, et välja lööv instinkt algajal koeral üle pea ei lööks. Sellist enesekontrolli ja käsklustele allumist tuleb õpetada juba esimesel korral, kui koer aedikusse kariloomade juurde pika rihma otsas koos peremehega pääseb.

Oma tugeva karjatamisinstinti ning vaikse ja jõulise tööstiili pärast sobivad austraalia karjakoerad just agressiivsema loomuga suurte lihaveiste ajamiseks. Veis on pikaldasema käitumisega ja aeglasem kui lammas ning seetõttu reageerib karjakoer ka aegalasemalt ja rahulikumalt. Lambakarja äkilised ja kiired liikumised vallandavad algajas koeras rohkem reaktsiooni ning isu karjale tuliselt järgi tuisata. Seetõttu tuleb juba alguses, koolitades austraalia karjakoera lammaste karjatamiseks, hoida suuremat vahemaad lambakarjaga ning pidurdada koer kiirelt kui tempo kasvama hakkab. Samuti ei vaja taltsam ning igapäevaselt inimese ja koera poolt käsitletud piimakari nii jõulist karjatamist ning ka siis tuleb koerale kenasti selgeks teha sobiva vahemaa hoidmine karjaga. Kindlasti tuleb silmas pidada, et karjakoer, kelle jõulist tööstiili palju pärsitud, võib olla äkilisema lihaveise karja jaoks hiljem veidi pehme.

Austraalia karjakoeral on julgust ja töötahet, et ka iseseisvalt töötada ning nii kujunevadki igapäevasemad karja liigutamised ajapikku koerale iseseisvaks ettevõtmiseks. Oma iseseisvusega sobib see koer hästi jääma üksi karja juurde või seda üksi ajama ning kaduma läinud veised üles otsima ja tagasi tooma. Austraalia karjakoeral on ka säilinud valveinstinkt, mistõttu valvab ta oma karja ja territooriumi.

Austraalias on üks tuntud kasvataja kirjeldanud seda tõugu kui farm utility dog (talu töökoer) ning sõna otseses mõttes nii ongi – austraalia karjakoer liigub koos peremehega ning ootab käsku, mida täita.

Kindlasti võtke ühendust meie tõuühinguga e-posti aadressil info@austraaliakarjakoer.ee kui teil on täpsemaid küsimusi, kuidas koeraga karjatamise õpetamisel esile kerkinud probleeme lahendada! Suuname teid spetsialistide juurde.

 

Kokkuvõtte koostanud M.Martin
Kasutatud materjal ja kirjandus: 
Veiste karjatamise infopäev Saaremaal 2013
Scott Lithgow. Training and Working Dogs for Quiet Confident Control of Stock
Heeler Power: Mari Shaffer. A Guide to Training the Working Australian Cattle Dog

 

 

 

EKLLKETEAKT