Uudised

Austraalia karjakoer

Karjatamine

Galerii

KKK

Artiklid

Lingid

 

muki

 

 

KUTSIKASOOVIJA KKK

Austraalia karjakoer - kas mulle ikka sobib see tõug?
Milleks minu austraalia karjakoerale tõutunnistus?
Kuidas kujuneb kutsika hind?
Milleks on vajalikud terviseuuringud?
Kuidas tunneb ära hea kasvataja?
Kuidas olla hea omanik oma austraalia karjakoerale?
Kuidas kasvatada kutsikast korralikult käituv austraalia karjakoer?
Huvitavaid linke austraalia karjakoera huvilisele

 

Austraalia karjakoer - kas mulle ikka sobib see tõug?


Greta, Ella ja Poppy

Poppy "Cossak's Zelda Power, "Ella" Cruela Kazary Toyo-Ken ja "Greta" Inglisilm Greta Nuuskurnina

Austraalia karjakoera (Australian Cattle Dog ingl k ehk lühendatult ACD) kutsikat võttes peab esmajoones arvestama, et see ei ole mingil juhul laisa inimese tõug. Tegemist ei ole mugava diivanikoeraga. Karjakoer on väga aktiivne, vajades piisavalt pikki jalutuskäike või muud kehalist koormust (nt agility, canicross, frisbee). Samas tuleb lisaks füüsilisele koormusele koerale kindlasti pakkuda ka vaimset tegevust, olgu selleks siis trikkide õpetamine, sõnakuulelikkus, karjatamine vmt harrastus. Juhul, kui karjakoerale mitte võimaldada piisavalt füüsilist ja vaimset koormust, ei maksa imestada, kui igavlev koer otsib endale ise tegevust. Teisisõnu võib koer omaniku laiskusele vastata omapoolse destruktiivse käitumisega.
Ka ei pruugi austraallane sobida esimeseks koeraks. Omanikul peab olema piisavalt kindlameelsust ning liidriomadusi, et domineeriva loomuga karjakoerale hea juht olla. Karjakoerte domineeriv loomus on just aretatud metsikute lihaveistega hakkama saamiseks ning seda oskavad nad imehästi.
Karjakoerad loovad omanikuga väga tugeva sideme ning vajavad rahuloluks pidevat üheskoos tegutsemist peremehega. Seega juhul, kui koeraga piisavalt tegeleda, on karjakoer ideaalne korterikoer. Kindlasti aga ei sobi see tõug elama üksi ja tegevusetult tagahoovi ning ketti. Majaomanikud peavad arvestama, et karjakoer eelistab viibida puhkehetkel peremehe jalge ees ning kipub seetõttu ööbima toas.
Austraalia karjakoer on aretatud kaitsma oma territooriumi ja oma karja ning seetõttu ei pruugi ta saada läbi võõraste (reeglina omasooliste) koertega. Kindlasti ei ole see tõug koerapargis võõraste koertega mängimas käimiseks. Samas oma pere koertega ning tuttavate koertega saab austraalia karjakoer kenasti hakkama. Ka koolitatud koer käsu all saab võõraste koertega hakkama ning tüli ei nori.
Austraalia karjakoera iseloomust saab lähemalt lugeda SIIT.

Vaata Zingpixi fotosid sellest, milleks austraalia karjakoerad aretati!

Lühidalt:
• ACD ei sobi laisale inimesele, kes ei viitsi koera aktiviseerida.
• ACD ei sobi elama omanikust eemal, näiteks tagahoovi ketti.
• ACD ei sobi inimesele, kes eeldab et tema koer kõikide vastutulevate koertega sõbralikult mängima hakkab.
• ACD ei sobi inimesele, kes ihkab koera ainult tema efektse kasuka pärast, sest heal koeral ei ole värvi.

Tagasi üles

 

Milleks minu austraalia karjakoerale tõutunnistus?


Ella karjatab

"Ella" Cruela Kazari Toyo-Ken ja lambad. Foto: Leelet Kivioja

Tõutunnistus on ainus dokument, millega saab tõestada koera päritolu ehk põlvnemist. Tõutunnistusel on välja toodud koera päritolu tavaliselt kolme põlvkonna ulatuses ning see dokument kinnitab, et tegemist on tõepoolest oma vanemate järglasega ning tõukoeraga.
Koera “paberid” ehk tõutunnistus on seega koerale sama nagu inimesele pass või ID kaart. See dokument on garantiiks, et omanikul on kodus just austraalia karjakoer, mitte aga karjakoerale sarnanev teadmata päritoluga koer. Ostes paberiteta koera, puudub igasugune kindlus selle kohta, kes on koera vanemad tegelikult ning milliseks kutsikas tulevikus kasvab. Segaverelise austraalia karjakoera tööomadusi ning karjatamisinstinkti olemasolu ei saa keegi garanteerida. Karja tööle minev koer võiks seega omada tõutunnistust, sest koer, kes näiteks veiseid kardab, ei suuda oma Tööd teha.
Tõutunnistust ei maksa karta, sest see ei kohusta koeraomanikku millekski, küll aga annab see võimaluse minna koeraga nt näitustele. Isegi, kui kutsikat võttes taolist plaani ei ole, võib kutsikaomanikul aja möödudes selline soov tekkida, kuid ilma tõutunnistuseta see paraku võimalik pole.
Tõutunnistuse vormistamine maksab Eesti Kennelliidus 13 EUR, seega ei tasu uskuda ebaausate kutsikamüüjate jutte, et tõutunnistuse vormistamine on väga kallis ja sellepärast polegi kutsikatel pabereid.

Tagasi üles

Kuidas kujuneb kutsika hind?


Austraalia karjakoerte keskmine hind Eestis ja Euroopas jääb hetkel vahemikku 600-1200 EUR. Sellest vahemikust oluliselt madalam hind peaks ostja valvsaks muutma ja panema ta müüjalt küsima, mis on nii madala hinna põhjuseks.

Spot

Chahama First Spot

Kutsika hind kujuneb kasvataja poolt pesakonna sünnile eelnenud ja järgnenud kulutuste järgi (nt vanemate terviseuuringud, välispaarituse puhul teise riiki sõitmise kulud, kutsikate terviseuuringud, kutsikate vaktsineerimised, ussikuurid, mikrokiibid, veterinaarpasside vormistamine, kutsikate registreerimine kennelliidus jms).
Kindlasti ei tasu jääda uskuma eksitavat müüti, et „paberid on kallid“ ning tõutunnistuse olemasolu muudab kutsika kalliks. Tõutunnistuse vormistamine maksab Eesti Kennelliidus ainult 13 EUR, seega moodustab tõutunnistus kutsika hinnast vaid tühise osa! Sellist müüti kipuvad levitama ebaausad kutsikamüüjad, kes ei uuri oma koeri pärilike haiguste suhtes ning kellele kutsikad on vaid kiireks rahateenimise viisiks. Sellised kutsikamüüjad ei huvitu tegelikult oma kasvandike
edasisest heaolust ega tee neile ka vajalikke vaktsineerimisi, ussikuure jms. Kui kutsikal peaks tulevikus avalduma mõni pärilik haigus, siis ei pruugi kutsikaomanik müüjat enam üleski leida, rääkimata nõu ja abi saamisest.
Üheks olulisemaks hinnakujundajaks on kindlasti kutsika vanematele ja kutsikatele tehtud terviseuuringud. Uuringud ei ole odavad, kuid tagavad suurema tõenäosusega selle, et kutsikaomanik saaks endale terve koera, kellest on talle rõõmu paljudeks aastateks.
Kui hind tundub esmapilgul kõrge, siis võib kutsikasoovija alati kasvatajalt küsida ka võimalust tasuda kutsika eest osade kaupa või võtta kutsikas kaasomandisse.

Tagasi üles

Milleks on vajalikud terviseuuringud?


Austraalia karjakoer on küll suhteliselt terve tõug, kuid tervena on see tõug säilinud üksnes tänu kasvatajatele, kes kasutavad aretuses pärilike haiguste suhtes kontrollitud koeri. Nendeks peamisteks austraalia karjakoertel esinevateks pärilikeks haigusteks on puusa- ja küünarliigese düsplaasia (terviseuuringute tulemustes tähistatud lühendiga HD ja ED), progresseeruv võrkkesta atroofia (tähistatud lühendiga PRA) ja kurtus (kuulmistest tähistatud lühendiga BAER). Kõikide nende haiguste suhtes peaks koerad olema uuritud enne paaritamist.
Tulevane koeraomanik peab kindlasti jälgima, millised terviseuuringud on tehtud nii kutsika vanematele kui kutsikale endale ning millised on nende uuringute tulemused. Kutsika vanematel peaksid kindlasti olema uuritud silmad, kõrvad ning puusa- ja küünarliigesed. Kutsikatel peaks olema tehtud kuulmistest (tehakse vanuses 6 kuni 8 nädalat). Ainult selliselt on võimalik tagada, et kutsikas ei oleks kurt ega jääks tulevikus pimedaks või lombakaks.
Austraalia karjakoera tervisest ja pärilikest haigustest saab lähemalt lugeda SIIT.

Tagasi üles

Kuidas tunneb ära hea kasvataja?


Kutsikas peab loovutamise hetkel olema vähemalt 6 nädalat vana, soovitatavalt isegi 7- kuni 8- nädala vanune. Selleks ajaks on kutsikas emapiimast võõrdunud ja saanud emalt kaasa vajalikud antikehad. Usaldusväärne kasvataja on hoolitsenud kutsikate esmase sotsialiseerimise eest (erinevad hääled, maapinnad, inimesed, teised loomad jms) ning annab tavaliselt kaasa juhised kutsika kasvatamiseks, samuti on ta kutsikaomanikele tulevikus alati nõu ja jõuga abiks. Hea kasvataja on teinud nii kutsika vanematele kui kutsikatele terviseuuringud ning oskab ja tahab
selgitada nende tulemuste tähendust. Samuti räägib ta tõus esinevatest pärilikest haigustest ning karjakoera iseloomust ja õpetamisest, et väike kutsikas tulevikus uuel omanikul üle pea ei kasvaks.
Usaldusväärne kasvataja ei loovuta oma kutsikaid kindlasti esimesele ettejuhtuvale tahtjale, vaid uurib esmajoones kutsikasoovija motiive koera võtmiseks, et tagada kutsikatele hea kodu. Seega tuleb kutsikasoovijal kõigepealt kasvatajale oma kutsikasoovi põhjendada.
Jälgida tuleb, et lisaks eakohastele vaktsineerimistele oleks kutsikale tehtud ussikuur ning talle oleks paigaldatud mikrokiip, mille abil oleks koera hiljem võimalik identifitseerida. Tulevane koeraomanik peaks kasvatajalt kindlasti kaasa saama ostu-müügilepingu, tõutunnistuse ja veterinaarpassi, kuhu on märgitud kutsika vaktsineerimised ja mikrokiibi number.

Austraalia karjakoerte kasvatajad Eestis:

Kennel No Dramas

Kennel Karjapeni

Kennel Chahama

Kennel Inglisilm

Kennel Teravsilm

Kennel Ribessita

Kennel Koerustükk

Kennel Scanbull

 

Tagasi üles

 

Kuidas olla hea omanik oma austraalia karjakoerale?


Kõigepealt võiks värske kutsikaomanik registreerida ennast Eesti Kennelliidus koera omanikuks. Selleks läheb vaja koera tõutunnistust ning ostu-müügilepingut. Siis tuleks jälgida, et vaktsineerimised koera 3. ja 4. elukuul saaks tehtud õigeaegselt koos ussirohu manustamisega. Edasised vaktsineerimised toimuvad juba 2-aastase vahega.
Kui kutsikas on saanud oma viimase vaktsineerimise, võiks temaga minna kutsikakooli. Seal õpetatakse eelkõige inimest oma kutsikat treenima, arvestades kutsika ja tõu eripärasid. Treener võib pakkuda erinevaid õpetamisviise, mis just selle konkreetse koera puhul sihile viivad.
Lisaks algkoolitusele peaks oma koeraga piisavalt tegelema, et kutsikast kasvaks käsitletav ning tasakaalukas koer.

Ella ja Muuki

"Muuki" Scanbull Ronmuuki ja "Ella" Cruela Kazari Toyo-Ken

Lisaks aktiviseerimisele on oluline õpetada oma koer ka puhkama. Sellist
õpetust on eriti kerge teha oma just koju toodud 8- kuni 9-nädalasele kutsikale. (Loe sellest lähemalt järgmise punkti alt.)
Kui koer on jõudnud piisavasse vanusesse, võib oma koerale teha terviseuuringud. Kui te olete võtnud kutsika usaldusväärsest kennelist, on talle arvatavasti tehtud juba BAER test ning selle järgi on teada, kas koer on kuulja, poolkurt või kurt. Ka on korralikust kennelist võetud kutsikas kas PRA A või B, mis tähendab, et koer ei jää tulevikus pimedaks.
Kui koer on saanud vähemalt aastaseks, saab talle teha puusa- ja küünarliigese uuringu. Alates pooleteise aasta vanusele koerale võib teha silma pilulambiuuringu tuvastamaks hallkae, võrkkesta düsplaasia ja muude silmahaiguste esinemist. Paljud silmahaigused on ravitavad, kui muutused silmas avastada piisavalt varakult.
Terviseuuringute tegemisega saab omanik ülevaate oma koera tervislikust seisundist, saades koera võimalikest tervisevigadest piisavalt koheselt teada. See annab omanikule võimaluse tagada koerale kohene ja kiire ravi, et koer ei peaks tulevikus taluma piinu seoses haiguse ägeda avaldumisega. Ka võiks terviseuuringuid tehes mõttes mõlkuda tõu edasine areng, mida on võimalik edukalt paremuse poole suunata, kui omada austraalia karjakoera populatsioonist
võimalikult ulatuslikku ülevaadet.

Koera tervisevigadest tuleks kindlasti teavitada kasvatajat, kes mõningatel juhtudel (näiteks peitmunandilisus, vale hambumus vms) peaks kompenseerima seda osalise kutsikahinna tagastamisega või oma tulevastest pesakondadest samaväärse kutsika tasuta andmise või odavamalt müümisega (olenevalt vea raskusastmest või pärilikkusest). Ka saab kasvataja arvestada saadud infoga ning teha selle põhjal otsuseid, kas seda liini koeri edasi aretada ja kui, siis mis liini koertega.
Kasvatajalt saab ka alati nõu küsida, kui koeraga on probleeme, olgu siis seoses tervise või käitumisega või ka muudes küsimustes.
Koera surma korral tuleks saata Eesti Kennelliitu sellesisuline e-kiri ning tõuregistrisse tehakse vastavasisuline märge.

Tagasi üles

 

Kuidas kasvatada kutsikast korralikult käituv austraalia karjakoer?


Kuna austraalia karjakoer on oma loomult küllaltki umbusklik ning nö üheinimesekoer, siis kutsikaomanik peab silmas pidama, et erilist tähelepanu tuleb pöörata noore kutsika sotsialiseerimisele erinevate olukordadega. Kutsikat tuleb regulaarselt harjutada linnakära, bussisõidu ja teiste loomadega, võtta teda kaasa erinevatesse seltskondadesse ning uutesse kohtadesse. Loomulikult tuleb silmas pidada leebet harjutamist koos hea sõna ning maiusega, mitte väikese kutsika hirmutamist erinevate tema jaoks uute olukordadega. Kutsikale peab jääma igast uuest kogemusest üksnes positiivne emotsioon. Samuti oleks soovitatav koeraga läbida vähemalt elementaarne sõnakuulelikkus- või kuulekuskoolitus (kutsikakool), et vältida raskusi koera vanemaks saades.

Ella ja Friida

Ella koos taksikoer Friidaga

Lisaks kutsika sotsialiseerimisele tuleks oma väikest sõpra hakata ka õpetama. Kuna austraalia karjakoerad on väga aktiivsed, siis on väga oluline õpetada kutsikale ka puhkamist. Sellega võib alustada kohe, kui väike kutsikas on oma uude koju jõudnud. Selleks tuleks kutsikaga natuke mängida ning siis mängu pealt kutsikas õrnalt sellili keerata ning öelda endale sobiv käsklus
(näiteks: „aitab“ või „tasa“ vms) ning silitada kutsika kõhtu kuni ta rahuneb. Selline käsklus on tulevikus hea, kui koer läheb tööle karja või omanik harrastab temaga mõnda koeraspordiala (sõnakuulelikkus, kuulekuskoolitus, agility jne), sest see võimaldab koeral puhata ka soorituste vahepeal. Koer, kes ei võistle ega käi karjas, oskab ka kodus ilusti puhata ning hoiab oma jõuvarud jalutuskäigu, tervisejooksu või pallimängu tarbeks. Puhkamise õpetamist saate harjutada mängu ja trennisessioonide vahepeal terve koera lapsepõlve.

Kuna austraalia karjakoerad on aretatud lihaveiste ajamiseks, kasutades selleks oma lõugu ning näksates tõrksaid veiseid kandadest liikvele, siis on näksamine neil kaasasündinud omadus. Väikesed kutsikad on varmalt nõus kõike närima ning kipuvad ka liikuvaid objekte näksama. Tihti püüavad kartmatud karjakoerast puberteedid näksata tundmatuid ja liikuvaid objekte (autod, ratturid, rulluisutajad jne) eriti, kui need sööstavad temast mööda. Sellepärast tuleks hoida koera rihma otsas, et ta rünnatava objekti poole viskudes ei jääks auto alla või ei põhjustaks ratturile viga. Selliselt käituvat koerale pole vaja füüsiliselt noomitada, kõige parem on, kui omanik jääks ignoreerivaks. Füüsilise noomituse peale võivad koerad hoopis konkreetset objekti vihkama hakata.
Tavaliselt harjuvad ja õpivad karjakoerad ruttu ning tulevikus ignoreerivad selliseid liikuvaid objekte.

Kutsikat tuleks õpetada, et inimesi ja eriti lapsi ei tohi mitte mingil juhul näksata. Kui kutsikas on teid näksanud, siis tuleks kiljatada ning näidata valu, sest just nii käituksid kutsika pesakonnakaaslased, kui jääksid tema hammaste ette. Kui kutsikas sellest aru ei saa või läheb suisa rohkem hoogu ja arvab, et see on hoopiski lõbus mäng, siis tuleks võtta tema pisikene koon oma pihku ning suruda kutsikas hellalt, kuid kindlalt maha ja oodata, kuni ta rahuneb, enam ei siple ega vingu ning alles siis lahti lasta. Just nii käituks kutsika ema kustikat korrale kutsudes.
Selline karistamine sobib ka täiskasvanud koerale ning kui koer on selle traditsiooniga juba tuttav, siis piisab teinekord ainult koonu pihku haaramisest ja kurjast silmavaatest. Alati võib kasutada ka mõnda käsklust (näiteks "ei" või "jäta") sellise karistamise juures.
Kui aga koer puikleb vastu ja proovib teie haardest vabaneda ning ei lase end maha suruda (kui koeral on puberteet, siis ta kipub unustama kutsikaeas omandatud head kombed ja proovib nö oma seadusi kehtestada), siis võib teda karistada austraalia karjakoera jaoks kõige kardetuma karistusega. Nimelt saata ta pisikesse igavasse pimedasse ruumi üksindusse oma käitumise üle järele mõtlema. Selline ruum võib olla näiteks tualett, vannituba, esik vms, peaasi, et koer ei saaks seal aega huvitavalt veeta (näiteks kingi närides). Selline järelemõtlemisaeg ei pruugi sugugi olla väga pikk, piisab juba mõnest minutist.
Karistamise puhul on oluline, et see toimuks vahetult (mõni sekund) pärast „sigadust“, sest hilisemat karistust ei seosta halvasti käitunud koer enam konkreetse pahandusega, vaid võibolla juba hoopis mõne muu asjaga. Kindlasti tuleks enda vihahoogu taltsutada ning hoiduda koera peksmisest - see ei ole karjakoera jaoks mingi karistus. Karjakoer on enda arvates niikuinii surematu ning selline inimese reaktsioon põhjustab koerale üksnes arusaamatust ning võib koera
hoopis vastuhakkamisele üles kütta.

Austraalia karjakoera treenides tuleb silmas pidada, et käsklusi ja elemente (ülesandeid) tuleks treenida lühidalt ja vaheldumisi, mitte ühte elementi pikka aega järjest. Karjakoer täidab esimesed samasisulised käsklused innukalt, kuid samu käsklusi pikalt korrates koera huvi raugeb ning ta hakkab pakkuma muud, et tal huvitav oleks.

Muuki

"Muuki" Scanbull Ronmuuki

Austraalia karjakoerad on paljuski isemõtlejad ning on võimelised otsuseid vastu võtma ka iseseisvalt, sest seda oskust on nende karjatamistöös väga vaja. Paljud austraalia karjakoerad viivad ja toovad oma karja ise ilma inimeseta, seda loomulikult juhul, kui neid on nii päevast päeva õpetatud, tee tuttav ja see on neile igapäevaseks tööks. Seega on austraalia karjakoerale pigem vaja ette näidata, milleks midagi teha. See tähendab, et koera tuleks juhtida läbi soorituse ning koheselt kiita ja premeerida koera õiget käitumist.
Preemiaks sobib maius, kuna karjakoerad on reeglina suured söögiarmastajad ning nad kipuvad pidevalt tegema nägu nagu neil oleks kõht tühi. Samas kuna see tõug on väga suuline, siis meeldivad neile igasugused närimis-, püüdmis- ja sikutamismängud ning preemiaks sobib hästi ka näiteks tennisepalli või nutsuga mängimine.

Reeglina on karjakoerad palli- ja veehullud ning neile meeldib frisbee (lendavate taldrikute püüdmine) ning karjatamine (kõikide karjatamist proovinud koerte silmad löövad seda tehes särama), samuti agility, sest ka siin peab koer töötama kohati nii nagu karjatades – suurel kiirusel järgima koerajuhi käsklusi ja suunakäsklusi (karjatades õpetatakse koerale analoogselt, kas teha ring ümber karja vasakult või siis paremalt poolt).
Erinevate koolitusalade kohta saad lähemalt lugeda SIIT, atesteeritud koolitaja leiad SIIT.

Tagasi üles

Huvitavaid linke austraalia karjakoera huvilisele

Eesti austraalia karjakoerte tõuühing

Lamba- ja Karjakoerte Eesti Tõuühing

Soome Austraalia Karjakoerte Tõuühing

Rootsi Austraalia Karjakoerte Klubi

Saksamaa Austraalia Karjakoerte Klubi

Poola austraalia karjakoerad

 

Tagasi üles


Koostasid: L. Kivioja ja M. Martin

 

EKLLKETEAKT