AUSTRAALIA KARJAKOER
OLE ISE KOHTUNIK!
Robert Cole
Tee oma paremusjärjestus ja järjesta neli parimat koera, arvestades koerte tüüpi ning kehaehituslikku võimekust kontrollida karja nii avamaastikul kui ka piiratud aladel, nendest kuuest Austraalia karjakoerast. Arvesta oma valiku tegemisel esi- ja taganurkadega, kindla ja tugeva ülajoone, piisava kogukusega (mitte kohmakusega), balanseeritud proportsioonide ja jõulisusega.
VÕIMEKUS:
Kasvatajad kirjeldavad austraalia karjakoera kui kõige paremat teadaolevat karjakoera veiste karjatamiseks, sest ta omab väledust ja visadust töötada pikka aega järjest. Ta peab omama jõulist ja naksavat hammustust, et panna liikuma ka kõige kangekaelsem elajas ja julgust, et joosta tüli tekitava eluka ette ja peatada see ning saata ta tagasi soovitud suunas. ACD peab olema võimeline kiiresti ohu eest ära põikama või veise jõulise hoobi eest maha lamedaks viskuma.
Mitmekülgne ACD võib õrnalt ajada veiseid lüpsile või töötada kangekaelsete sigadega seafarmis; ta võib isegi karjatada lambaid, kui ta on treenitud mitte hammustusi kasutama. Lisaks koertenäitustele võib üha rohkem austraalia karjakoeri kohata sõnakuulelikkuse võistlustel ning jäljeajamisvõistlustel.
TÜÜPILINE AUSTRAALIA KARJAKOER:
Silmas pidades karja ajava koera otstarvet, on austraalia karjakoera kolju lai ja ainult natuke kumer kõrvade vahelt ning üleminek laubalt koonule on väik, kuid kindlalt märgatav. Tema põsed on lihaselised, mitte robustsed ja esiletungivad. Alalõug on sügav ja jõuline ning tal on käärhambumus. Koon on lai ja täidlane silmade alt, kujult ühtlaselt ahenev musta ninani.
Mokad on tihked. Koonu pikkus on sama või natuke vähem kui kolju pikkus, nende mõlema jooned on paralleelsed. Tema tumepruunid silmad on ovaalse kujuga, keskmise suurusega ja asetsevad üksteisest piisaval kaugusel ning väljendavad erksust ja intelligentsust; hoiatav või umbusklik pilk on iseloomulik omadus. Tema väiksed püstised kõrvad on alt laiad ning mõõdukalt teravatipulised ja üksteisest piisavalt kaugel asetsevad ning ettepoole hoidvad.
Sellele veiseid karjatavale koerale on oluline erakordselt tugev kael. Tema kael liitub ühtlaselt laienedes kerega, ilma lõdva kaelanahata. Tema kael on keskmise pikkusega ja natuke kaardus. Tema laiad lihaselised õlad on piisavalt tagaasetsevad, õlavars on sama pikkusega ja hea nurga all. Küünarnukid on rinnakorvi kõige sügavama joonega samal kõrgusel, koera poole kõrguse peal. Tugev ja ümar luu jätkub jalgades, esimeste jalgade tugevad randmed on kergelt längus. Kompaktsed jalad on ümarad ja varbad hästi kumerdunud ja käpapadjad paksud. Tema turjakõrgus on 48,3 cm. Isastel koertel turjakõrgus: 45,7cm – 50,8 cm ja emastel: 43,2cm – 48,3 cm. Tema kerepikkus rindmikutipust istmikunukini on turjakõrgusest pikem suhtega 10:9, selline suhe soodustab kiireid manöövreid. Tema sirge ülajoon kumerdub kergelt aga järsult tema laia nimme koha peal. Tema saba asetseb mõõdukalt allpool jätkates laudja joont ja ulatub kuni kandadeni. Tema tagajalad on laiad, tugevad ja lihaselised, põlved hästi kumerdunud.
Vaata siit austraalia karjakoera anatoomiat!
OTSUSTA:
Sa oled uurinud igat joonistust ja lugenud tüüpilise austraalia karjakoera kohta. Ära lase koera B kerel asetseval mustal laigul ning koera C ebaühtlaselt asetsevatel peamärgistel ennast ülemäära mõjutada.
1-ne 2-ne 3-s 4-s
(Sa saad trükkida siia oma paigutuse, enne kui sa vaatad Robert Cole’i kirjeldusi)
KOER A
Igasugune kalduvus liigsele robustsusele nagu sellel koeral siin, on tõsine viga. See koer omab jõudu ja kogukust, kuid seda mitte kombinatsioonis väleduse ja visadusega. Robert Kaleski viitab oma raamatus „Barkers and biters“ sarnasusele kompaktse dingoga ja märgib veaks ükskõik, mis kõrvalekalde kiirusest ja vastupidavusest. Selle muidu korrektse koera raske pea, kere ja luustik vähendab töövõimekust sellise määrani, mille täpset suurust saad sa ise otsustada.
KOER B
See täisprofiilis, suu kinni kujutatud koer esindab tüüpilisi mitte soovitud märgiseid kerel, üks vasakul puusal ja teine saba juurel. See on sinine koer ja tema märgised on mustad. Mustad märgised on lubatud peas aga mitte kerel. Kui tegemist oleks punase koeraga, siis tumedamad punased märgised kerel oleksid lubatud aga mitte soovitud. Mõlemal juhul, kui tumedad peamärgised on olemas, siis on eelistatud märgised, mis paiknevad võimalikult ühtlaselt mõlemal pool pead.
Tom Dixon rääkis ACD seminaril Austraalias, et kuigi mustad keremärgised on soovimatud, siis muidu suurepärast laiguti sinist või sinisetähnilist koera ei peaks karistama ja teda asetama näitusel järjestuses allapoole ilma keremärgisteta, kuid muidu nõrgema üldise välimikuga koerast.
KOER C
Ma joonistasin selle koera korrektse pea selise nurga all, et me näeme tema laia pead, laia koonu, kõrvu, mis asetsevad üksteisest piisavalt kaugel ja väljapoole kaldu, koonu, mis kulgeb silmade alt täidlaselt ning lihaseliseid põski. Ma kujutasin musta peamärgist ainult tema pea paremal pool, rõhutamaks seda, et kuigi mõlemaltpoolt ühtlased peamärgised on eelistatud, siis neid ei peaks eelistama vähem korrektsele peakujule.
Selle koera kiire pööramise oskus on vähendatud liiga pika keretüübiga. See näide kujutab selget kontrasti minu tüüpilisele korrektsele 10:9-le pikkuse-kõrguse suhtele. Tema rinnakorv on pikk, mitte tema niue (oluline kaalutlus); ja kuigi tema ülajoon on pikk, on see siiski tugev. Tema liiga pika keraformaadi tõttu, ei jaksa ta nii pikka aega sörkida või gallopeerida kui kompaktsema kehaehitusega koer.
KOER D
See on minu kujutlus tüüpilisest austraalia karjakoerast. Ta võib olla laiguti sinine või sinisetäniline või punasetähniline, kas siis märgistega või ilma märgisteta. Tal on sile kahekordne kasukas, tiheda aluskarvaga. Pealiskarv on keha ligi hoidev, karvad sirged ja karmid ning hoiavad keha ligi, tehes kasuka vihmakindlaks. Keskmiselt peaksid karvad keha peal olema 2,5cm –4cm pikad.
KOER E
See on üle 51 cm kõrge (ebasoovitav) pikkade jalgadega koer. (Üle 51 cm turjakõrgus on Kanadas diskvalifitseeriv viga). Tema kõrgus ei luba tal kiirelt lamedaks maha viskuda kui pull lööb tagant jalgu üles. Tema pikad pöiad ei luba tal kiirelt startida, kiirelt pöörata ja pidurdada. Tema kõrvad on liiga suured, kuid veelgi suurem viga on, et kõrvade vaheline kaugus pole piisav, mitte seepärast, et nad asetseksid liiga üleval (mida ka mõnikord esineb), kuid seepärast, et kolju pole piisavalt lai, ja seetõttu pole ta silmade alt nii täidlane kui peaks.
KOER F
See kehva välimikuga koer omab paljusi vigu, mis esinevad praegusel ajal tõus. Alustuseks on tal neli viga peas. Need on:
1. Ninapeegel pole must.
2. Üleminek otsmikult koonule pole piisavalt rõhutatud.
3. Pikk koon.
4. Suur ümmargune silmakuju.
Tema keha on kehvalt ülesehitatud mitmest poolest:
1. Tema õlad asetsevad liiga sirgelt.
2. Tema õlavars on liiga sirge.
3. Tema kael ei kaardu piisavalt ja ei kulge laiemaks kui see ühineb kerega.
4. Tema esijalad asetsevad kerest liiga eespool, kattes rinnakut ja jättes tühimiku esijalgade ja rinnakorvi kõige sügavama joone vahele.
5. Niude osa on ligselt rõhutatud.
6. Vaagen asetseb horisontaalselt muutes reit ja säärt sirgelt asetsevaks. Laudjas muutub, mitte enam laskuvaks, vaid tasapindseks ja saba kinnitus algab seetõttu liiga ülevalt. See kõik soodustab lohu tekkimist pehmesse selga.
7. Tema pigem lame kui ümar luu on kitsas.
8. Tema tühimik on madal (ja ilma kahtlusta tema niue on kitsas).
Robert Cole’i paremusjärjestus:
Esimene koht: koer D, teine koht: koer B, kolmas koht: koer C, neljas koht: koer A
Materjal on tõlgitud ja pärineb Scrubby Creek kenneli leheküljelt: http://scrubby-creek.com/ACDJudge.htm
Robert Cole, You Be The Judge ilmunud koerteajakirjas Dog News
Robert Cole, An Eye for a Dog: Illustrated Guide to Judging Purebred Dogs
